Säästublogi I

Minu jaoks on enamasti olnud mõistatuseks, kuidas on võimalik kuu lõpus pangaarvel veel raha näha. Vaese üliõpilasena juhtus seda ikka omajagu, et kuu lõpus sõin keedetud riisi/makarone/tatart ketšupi või mingi koduse hoidisega, sest muu jaoks lihtsalt polnud raha või siis ei raatsinud ma raha söögile nö raisata. Kord juhtus suisa nii, et hoidsin millegi jaoks raha nii hirmsasti kokku, et sõin pea kuu aega riisi ema tehtud letšoga. Seda viimast ei kannata ma siiani. Viimastel aastatel on olukord paranenud, aga see on ühtlasi tähendanud ka seda, et kuu lõpuks peab rahakott ometi tühjaks saama, harjumuse pärast juba.

Otsustasime Märdiga, et aitab raiskamisest: nüüd hakkame normaalsete inimeste kombel säästma. Oleks ju tore aeg-ajalt midagi suuremat ka endale lubada. Loomulikult on kõige suuremaks kuluallikaks üür ja maksud, mida ei anna kuidagi vähendada ning sealt säästa ei saa. Või siiski? Kas meil ikka on vaja telekasse mingeid lisakanaleid? Vaadates aga, kuidas me siin elame, võiksime mõningaid tarbimisharjumusi küll muuta. Kui nüüd aus olla, siis ega me poes eriti hindu ei vaata. Kui mõni lemmiktoode on soodukaga, siis muidugi rõõmustame, ent kui pole ja isu on ikka väga suur, ei ole hind kunagi takistuseks. Oleme selles mõttes parajad snoobid, et naudime igasugu kohvikuid ja restorane ja kui juba kodust välja minek, siis on üsna ükskõik, mis see eelroake, praeke või ka pokaalike sinna kõrvale maksab. Eelmisel nädalal käisime kolm (reaalselt, KOLM) korda väljas söömas, sest ei mina ega Märt viitsinud 30kraadises kuumuses veel pliidi ääres passida. Tegelikult oleks ju võinud normaalsemalt kuidagi selle asja lahendada, või mis... Kusjuures süüa teen ma üldiselt väga hea meelega, mulle meeldib katsetada ja uusi asju proovida teha. Kahjuks aga on veel toredam väljas käia.

Igasugu tarbetult palju raha nõudvaid kombeid on meil tegelikult hulganisti. Unustame pea alati riidest poekotid koju ja siis ostame kilekotid. Üks köögikapp on tervenisti kilekotte täis, sest prügikottidena ei jõua neid ka nii kiirelt ära kasutada, kui uusi peale tuleb. Praegu mõtlen, et mul pole õrna aimugi, mis üks kilekott üldse maksab. 15 senti? 20? 10? Tegelikkuses on see raha, mis kilekottidele läheb totaalselt välditav. Igasugu keskkonda mõjutavatest teguritest ja niigi liigsest kilekottide tarbimisest ei hakka rääkimagi. Muidugi ühes teises köögikapis on igasugu kodused hoidised (ema tehtud letšo nt), mida me lihtsalt ei söö. Need seisavad seal, mõni juba mitte esimest aastat. Aga me läheme välja sööma, sest "Märt, kodus pole mitte midagi süüa" jne.

Siis meeldib meile igasugu tarbetuid vidinaid osta. Me teame juba ostmise ajal, et ega me neid kasutama hakka, aga no nii kihvt on. Hea ju kui sahtlist on igal vajalikul hetkel võimalik võtta selfie stick. Tegime vist sellega prooviks kaks pilti - töötas küll - ja panime sahtlisse ära teiste samasuguste vidinate juurde. Mitmetes mõttetutes asjades süüdistan Aliexpressi. Seal on ju asjad nii mõttetute hindadega, et võib vabalt tellida huulepulga. Ma teadsin juba tellimise hetkel, et ma ei kanna sellist lillat tooni iial ja kindlasti on kvaliteet kehv. Huulepulk haises kohutavalt, värv oli... imelik. Proovisin seda korra - pole hullu, see ju maksis vaid euro ja üksteist senti. Nüüd on huulepulk sahtlis teiste samasuguste vidinate juures. Ei ole ju normaalne käitumine?

Kui nüüd küsida, et miks ma seda kõike siia kirjutan, siis võiks öelda, et ma oma naiivsuses loodan, et blogi motiveerib ka päriselt neid lollakaid harjumusi muutma. Kõige olulisem eesmärk on loomulikult aga rikkaks saamine!