Maailma parim õpetaja

Õpetan sel aastal uut neljandat klassi. Õpilased kirjutasid, milline peaks olema maailma parim õpetaja.

• Hea õpetaja ei tohiks segada lapsi kui nad teevad tööd. Hea õpetaja ei tohiks tunni ajal süüa. 
• Kõige parem õpetaja peab olema see kes on tark ja ilusalt riietub. 
• Parim õpetaja maailmas ei tohi joosta, kuna ta peab olema eeskujulik.
• Paneb kooli rokkima. 
• Ta peab olema siniste pükstega noor taam. 
• Peab boostima mind globalisse. 
• Hea õppetaja ei tohiks minu arust kunagi lapsi saada sest, siis läheks ta lasde hooldus puhkusele.

Suvalised lood mu elust

1. Käisin esimeses sõidutunnis! Mõtlesin tükk aega, et ma ei lähe närvi ja see ei saa nii hull olla. Mul oli põhimõtteliselt õigus - ei olnudki kuigi hull. Õppisin juba väga palju, oskan nüüd peegleid õigesti panna ja autot käivitada. Kõik. Sõitsin esimese käiguga platsil ja tegin igasugu trikke koonuste vahel. Kes oleks võinud arvata, et auto otse hoidmine nii keeruline on? Kes oleks võinud arvata, et rool teeb lausa mitu ringi, mitte vaid üheksakümmend kraadi mõlemale poole? Kes oleks võinud arvata, et gaasi- või piduripedaalile peab vajutama sujuvalt? Sõiduõpetaja on õnneks normaalne: rahulik ja ei karjunud mu peale veel ega midagi, ütles suisa julgustavaid asju ja avaldas lootust, et platsilt on lootust ka liiklusesse saada. Kunagi.

2. Säästutoidud jätkuvad. Täna tegi kaasa oma firmarooga, milleks on tatar hakkliha ja ubadega. Kõige kallim komponent on taas hakkliha. Kasutasime punaseid purgiube, ent kui veel enam kokku hoida tahaks, võiks ka suvalisi kuivatatud ube kasutada. Need peaks küll siis juba eelmisel päeval likku panema, aga karta on, et keegi ei viitsi meie peres juba eelmisel päeval järgmisele söögile mõelda. Sööme seega kalleid ube edasi ja oleme õnnelikud, et tatar on vähemalt odav ning maalt toodud kurke-tomateid veel jagub.

3. Avastasin, et mul pole mitte midagi selga panna. Käisin eelmisel nälalal Lõunakeskuses ja üritasin uusi riideid osta. Mitte kuskil polnud mitte midagi. Igal pool olid vaid suveriided ja need vähesed, mis polnud, olid liiga koledad või kallid. Küll aga on seal miski uus pood Leiunurk, kust skoorisin 30 euroga väga korraliku Nexti pintsaku. Jee. Pintsakutest mul kahjuks puudust polnud samas. Sellega seoses meenus, et kui viimati maal käisin, näitasin emale üht särki, mille sain Mangost sooduka ajal - ise olin väga uhke leiu üle. Demonstreerisin siis seda, endal suu kõrvuni. Ema arvas, et särk on "kuidagi... iseloomutu". Aga samas polevat hullu, sest mu stiil pidavatki seesugune olema. Iseloomutu stiiliga ei tohikski ju olla keeruline riideid leida? Ei?

Sääastublogi II

Esimene säästublogi postitus ilmus kolm nädalat tagasi. Mis on vahepeal muutunud? Olgem ausad - suurt midagi. Väikesi samme oleme ometi ette võtnud. Nimelt koostasin Excelis tabeli, milles kajastuvad kõik meie sissetulekud ja väljaminekud kuu lõikes. Nüüdset augustikuu tabelit vaadates selgub aga kurb tõsiasi - olen seda täitnud vaid ühe nädala, rohkem ei viitsinud. Sahtel (mitte sama, milles tarbetud vidinad) on täis sissekannet ootavaid tšekke.

Väljas söömas oleme samuti vähem käinud. Pooleldi tuleneb see ilmselt sellest, et olima vahepeal nädalakese maal. Küll aga oleme korra suisa koju toitu tellinud - samal päeval, mis eelmise postituse kirjutasin. Iseenesest on lollakas, et paljud söögikohad pakuvad võimalust, mille kohaselt on mingist summast alates toidu koju toomine tasuta, muidu maksab viieka. Loomulikult ma tahan, et toit toodaks kohale tasuta, mis sest, et pean selle viieka eest siis toitu juurde võtma, näiteks kaheksaeurose eelroa või muud seesugust. Lõpptulemus on ju ikkagi tegelikult see, et toit jääb alles, sest ei jõua nii palju süüa, ja kulutasin rohkem raha, kui söögikohas süües oleks kulutanud. Teisalt aga on tore hommikusöögiks eelmise õhtu poolikut burksi süüa. Märt arvab, et see on rõve, ma ei tea - kah ju nagu sääst või nii.

Tarbimisharjumustes olen üritanud samuti muutusi teha: käin enam turul ja ei raiska seejuures kilekotte. Ka olen üritanud poes rohkem jälgida hindu ja ehk isegi teha veidi odavamaid toite. Turul käia on tegelikult lahe! Seal on kogu värske kraam lihtsalt niiiii odav ja pirts kass saab oma kolmepäevase kanakaelte koguse suisa kolmekümne sendiga. Mõni aeg tagasi tegin elus teist korda kapsahautist. Kõik produktid sain turult: värske kapsas, hakkliha, sibul, kartulid. Kui ma vaid viitsiks ise rohkem süüa teha, saaks praegusel sügisesel ajal ikka väga odavalt ja samas mitmekülgselt söödud. Muuseas, isegi igipõline juurikate ja igasugu köögiviljade vihkaja Märt arvas, et kapsahautis tuli väga hea välja - ta oli nõus sama toitu lausa kahel päeval sööma, seda ei juhtu kunagi. Ta nimelt oli selle söögi varem juba eos välistanud, krimpsutas nägu, kui kuulis sõna "kapsahautis", ja polnud iial sellist maakate rõvedat sööki isegi maitsnud. Pika veenmise peale maitses otse potist, seejärel üritas teha nägu, et tal oli söögi rõveduse osas õigus, ent millegipärast tõstis taldriku kapsast täis ja pärast kiitis.

Enne kooli algust tuleb mõningaid väljaminekuid teha, millega ma polnud päris arvestanud. Ikka on vaja uusi kooliriideid ja uut käekotti ja uusi jalatseid ja uusi pastakaid-päevikuid ja nii edasi. Ja muidugi olen ma kõik uued asjad ära teeninud sellega, et olen juba nii meeletuid summasid kokku hoidnud, et võin lubada endale kallimaid asju, loogiline ju. Nii vaatangi praegu üht 80eurost käekotti, mida hullult tahaks, ja noh... ma olen ju tubli olnud.

Säästublogi I

Minu jaoks on enamasti olnud mõistatuseks, kuidas on võimalik kuu lõpus pangaarvel veel raha näha. Vaese üliõpilasena juhtus seda ikka omajagu, et kuu lõpus sõin keedetud riisi/makarone/tatart ketšupi või mingi koduse hoidisega, sest muu jaoks lihtsalt polnud raha või siis ei raatsinud ma raha söögile nö raisata. Kord juhtus suisa nii, et hoidsin millegi jaoks raha nii hirmsasti kokku, et sõin pea kuu aega riisi ema tehtud letšoga. Seda viimast ei kannata ma siiani. Viimastel aastatel on olukord paranenud, aga see on ühtlasi tähendanud ka seda, et kuu lõpuks peab rahakott ometi tühjaks saama, harjumuse pärast juba.

Otsustasime Märdiga, et aitab raiskamisest: nüüd hakkame normaalsete inimeste kombel säästma. Oleks ju tore aeg-ajalt midagi suuremat ka endale lubada. Loomulikult on kõige suuremaks kuluallikaks üür ja maksud, mida ei anna kuidagi vähendada ning sealt säästa ei saa. Või siiski? Kas meil ikka on vaja telekasse mingeid lisakanaleid? Vaadates aga, kuidas me siin elame, võiksime mõningaid tarbimisharjumusi küll muuta. Kui nüüd aus olla, siis ega me poes eriti hindu ei vaata. Kui mõni lemmiktoode on soodukaga, siis muidugi rõõmustame, ent kui pole ja isu on ikka väga suur, ei ole hind kunagi takistuseks. Oleme selles mõttes parajad snoobid, et naudime igasugu kohvikuid ja restorane ja kui juba kodust välja minek, siis on üsna ükskõik, mis see eelroake, praeke või ka pokaalike sinna kõrvale maksab. Eelmisel nädalal käisime kolm (reaalselt, KOLM) korda väljas söömas, sest ei mina ega Märt viitsinud 30kraadises kuumuses veel pliidi ääres passida. Tegelikult oleks ju võinud normaalsemalt kuidagi selle asja lahendada, või mis... Kusjuures süüa teen ma üldiselt väga hea meelega, mulle meeldib katsetada ja uusi asju proovida teha. Kahjuks aga on veel toredam väljas käia.

Igasugu tarbetult palju raha nõudvaid kombeid on meil tegelikult hulganisti. Unustame pea alati riidest poekotid koju ja siis ostame kilekotid. Üks köögikapp on tervenisti kilekotte täis, sest prügikottidena ei jõua neid ka nii kiirelt ära kasutada, kui uusi peale tuleb. Praegu mõtlen, et mul pole õrna aimugi, mis üks kilekott üldse maksab. 15 senti? 20? 10? Tegelikkuses on see raha, mis kilekottidele läheb totaalselt välditav. Igasugu keskkonda mõjutavatest teguritest ja niigi liigsest kilekottide tarbimisest ei hakka rääkimagi. Muidugi ühes teises köögikapis on igasugu kodused hoidised (ema tehtud letšo nt), mida me lihtsalt ei söö. Need seisavad seal, mõni juba mitte esimest aastat. Aga me läheme välja sööma, sest "Märt, kodus pole mitte midagi süüa" jne.

Siis meeldib meile igasugu tarbetuid vidinaid osta. Me teame juba ostmise ajal, et ega me neid kasutama hakka, aga no nii kihvt on. Hea ju kui sahtlist on igal vajalikul hetkel võimalik võtta selfie stick. Tegime vist sellega prooviks kaks pilti - töötas küll - ja panime sahtlisse ära teiste samasuguste vidinate juurde. Mitmetes mõttetutes asjades süüdistan Aliexpressi. Seal on ju asjad nii mõttetute hindadega, et võib vabalt tellida huulepulga. Ma teadsin juba tellimise hetkel, et ma ei kanna sellist lillat tooni iial ja kindlasti on kvaliteet kehv. Huulepulk haises kohutavalt, värv oli... imelik. Proovisin seda korra - pole hullu, see ju maksis vaid euro ja üksteist senti. Nüüd on huulepulk sahtlis teiste samasuguste vidinate juures. Ei ole ju normaalne käitumine?

Kui nüüd küsida, et miks ma seda kõike siia kirjutan, siis võiks öelda, et ma oma naiivsuses loodan, et blogi motiveerib ka päriselt neid lollakaid harjumusi muutma. Kõige olulisem eesmärk on loomulikult aga rikkaks saamine!

Kahvatu nahk ehk Suvised korduma kippuvad küsimused

1. "Miks sul nii hele nahk on?"
Ma ei tea. Miks sinu nahk aasta jooksul 5473 tooni võrra muutub?

2. "Kas sa kunagi päevitada oled üldse proovinud?" või "Miks sa ei päevita?"
Ei. Varjan end igal võimalusel päikese eest ja suvel liigun ainult öösiti. Tegelikkuses nooremana vast ikka üritasin mingisuguse ühiskondliku surve tõttu, ent kui sain aru, et minu jaoks tähendab päevitamine viieks päevaks punaseks minemist ja seejärel valgeks tagasi, ei näinud enam sellel mõtet. Ainsad päevitusrandid, mida tean, on pigem põletusrandid.

3. "Aga solaariumis ikka lähed ju pruuniks?"
Ma ei tea, ma pole kunagi käinud. Siiski vaevalt, et ma seal järsku pruuniks muutuks. Omaette küsimus on hoopis see, miks ma peaks tahtma pruuniks muutuda, kui mulle pole see loomupärane.

4. "Sa oled nii valge näost. Kas sul on halb?" või "Sa oled nii valge näost. Sul on mingi tuumapohm vä?"
Neil harvadel kordadel kui jätan meikimise vahele, kuulen seda pea alati. See on mu nägu loomulikult, ma ei saa sinna midagi teha. Plusspoolelt - kui mul on päriselt halb, näeb mu nägu ikka sama kehv välja, sest enam valgemaks minna ei saa.

5. "Võrdleme oma käsi! Miks sa ikkagi nii hele oled?" Käsi sirutub küsimust esitades minu oma kõrvale. 
Saan aru: veits kaugemalt ikka ei olnud nii hästi näha, et olen heledama nahaga. Seda, miks mul nii hele nahk on, ma aga endiselt ei tea. Kahtlustan, et tegemist võib olla ehk geenide või muu säärasega. Eriti tore on, kui seda käesirutamist aastast aastasse korrata ja igal suvel kilgata, et appi, kuidas ikka üks nahk saab ikka nii hele olla.

Boonuspunktid kõigile, kes minu raskest konditsioonist hoolimata mu tuju paremaks üritavad teha:
"Ära muretse! Vanasti oli selline nahk kõrge staatuse sümboliks!"
Tegelikult ma ei muretsegi, aga... tänks(?), ma isegi ei tea, mida nüüd peale hakata.

Elust ja olust

Oleme terve perega Tartus tagasi. Kass ei saanudki murul käimist päris selgeks, oleks paari päeva veel vaja läinud. See-eest sain mina aga pea kolm nädalat horisontaalses asendis lakke vahtida ja mitte midagi teha. Suurimaks saavutuseks sai pooleteise raamatu lugemine, üle päeva söögitegemine ja umbes üle päeva saunas käimine. Jee! Korra õnnestus käia loomaaias: näha lemmikilvest ja kitsi paitada. Loomaaia juures oli muidu lemmik, et Tallinn jäi suures osas nägemata, sõitsime sinna ja pärast padavai kohe tagasi.

Ühtlasi mõtlesin, et kuna suur puhkus on nagu läbi saanud ja tegutsemistahe hakkab vaikselt taastuma, võiks oma eluga midagi suurejoonelist ette võtta. Uskuge või ei - lähen autokooli (asendustegevus magistritööle või mis?). Kahetsen juba ette, et raha läheb tuulde, sest vaevalt minusugusele neurootilisuse etalonile lube antakse. Olen mitu aastat seletanud, et minust ei saa iial autojuhti - ma ei oleks selles asjas lihtsalt hea, lähen närvi ja ehmun iga asja peale. Pealegi on linnas elades ju võimalik kasutada ülinormaalset ühistransporti ja loodust säästa jne jne. Niisiis võib hakata tegema panuseid, kui kaua ma vastu pean. Lube on muidugi eriti mõttekas praegu teha, sest meie auto andis mõnda aega tagasi otsad ja uue otsimisega ei viitsi me tegeleda. Aga kes teab, ehk lubade olemasolu motiveeriks.

Kultuurielamuse olen vist ka selleks suveks kätte saanud. Kui ma üldiselt suht vihkan igasugu suviseid muusikaüritusi, sest koos on palju inimesi ja pole kohta istumiseks ega astumiseks, siis sel suvel üllatas mind positiivselt Raadil toimunud pungi ja roki festival. Sõna "festival" tähendab minu jaoks juba mingisugust näotut ja higist massi, mis on kõikjal ees. Raadil aga oli ruumi küllaga, oleksin võinud käed laiali kas või lava ees ringe teha ja see isegi ei tähenda, et lava ees poleks kaasaelajaid olnud. Loomulikult polnud ma ise suur initsiaator, et pean üritusele saama, muidu suren. Maaelust oli aga kopp piisavalt ees ning inimestega mittesuhtlemisest ka, et allusin igasugu provokatsioonidele. Nagu öeldud, siis istumiseks ja astumiseks oli ruumi, kuigi oleksin võinud leppida vaid astumisega, sest sain puugi. Nüüd ootan närviliselt, millal esimesed kõikvõimalike haiguste sümptomid endast märku hakkavad andma. Seni olen tundnud unisust ja veits hiljem unetust, millele omakorda järgnes unisus, söögiisu kasvu, söögiisu langemist veidi pärast söömist, hetkelist valu paremas käes, kui tegin mingi lollaka liigutuse, ja korra valutas pea ka.

Puhkuse veedan maal

Vähemalt seni kavatsen olla maal, kuni üle viskab. Et linnas oli meie suurepärases majas suurematsorti veeavarii, mistõttu polnud vett juba mitmendat päeva, otsustasin oma seitse asja pluss kassi kokku pakkida, mehe hüljata ja suures hädas emale helistada, et vajan kohe abi maale tulemisel. Emal hakkas muidugi kahju oma abitust veerandsaja-aastasest lapsest: õhtuks olime palavusest räsitult - ent õnnelikult - maal. Kass lõõtsutas pea terve autosõidu, nüüd teeb korterikass juba esimesi väga arglikke samme terrassil, murule veel ei julge hüpata. Kui keegi nüüd arvab, et absoluutselt iga selle blogi postituse esimene lõik on vahel ka millestki muust kui kassist, siis see eksib rängalt.

Praegu hakkab vaikselt õhtusse saame neljas päev siin tsivilisatsioonist eemal. Käin saunas, magan palju, loen täiega, paitan kassi - ühesõnaga ei tee pmst mitte midagi. Paar päeva tagasi käisin Maximas, see on siiani kõige põnevam väljasõit olnud. Vahelduseks on seesugune kulgemine täitsa talutav. Siiski võiks vist varsti ikka midagi tegema ka hakata. Paar tööasja vajavad veel küll korrastamist, ent no ei suuda end sundida neid faile avama - ja keda ikka kesest suurt suve huvitab.

Ahmisin paari päevaga endasse Margaret Atwoodi romaani "Handmaid's Tale" või siis eestikeelselt "Teenijanna lugu". Ühelt poolt paras ulme ja düstoopia, teisalt aga mõningate viimase aja väljaütlemiste taustal (lastetu naine kui ühiskondlikult kahjulik element ja muu taoline) justkui hüperboolne vaade tulevikku. Riigis, kus teadmatus on õnnistus ning kõike juhib pime usk, jääb naise rolliks olla nähtamatu sünnitusmasin. Kes aga sünnitamisega hakkama ei saa, kuulutatakse avalikult naise rolli mittesobivaks ning ta kaob. Kõrgemast seisusest naistel muidugi veab enam: kui nad lapsi ei saa, siis peavad leppima vaid vastava õitsvas eas naisterahva toomisega majja, kes siis tema eest töö ära teeb. Soovitan raamatut eelkõige EKRE liikmetele ja fännidele, usun, et leiate sealt mitmeidki tõsiseltvõetavaid ideid, kuidas Eesti demograafilist olukorda parandada.

Käisin eelmisel suvel Paide arvamusfestivalil, kus muuhulgas käisin kuulamas, kuidas EKRE liikmed rääkisid perekonna olemusest Eestis, sellest, miks miks meil nii vähe lapsi sünnib ja et korralikus peres peaks olema ikka vähemalt kolm last. Üldjoontes ei olnud jutus midagi uut ning kes vähegi on kursis EKRE maailmavaatega, võib aimata, mida räägiti. Küll aga jäi vestluse lõpus kõlama mõte hoopis publiku seast. Nimelt arvas üks vanem härrasmees, et Eesti on teinud suure karuteene ühiskonnale sellega, et naistele on antud ja antakse jätkuvalt liialt palju haridust. Sõnastus oli tal küll ilmselt veidi vaoshoitum, kahjuks enam ei mäleta täpselt. Põhjendus oli ka loogiline: kui naine veel mõne aasta pärast gümnaasiumi kõrgkoolis õpib, tahab ta edasi juba karjääri teha ja parimad aastad lapse saamiseks ongi möödas. Kui ikka alles kolmekümnendate lõpus üks beebi välja pressida, jääb see ilmselt ka viimaseks. Sellest tulenevalt pakkus härra ka lahkelt lahenduse: naistel ei tohiks nii massiliselt lasta ülikoolis õppida, naised saavad ennast siis palju paremini kodus teostada, kui ole igasugu ahvatlusi, nagu haridus või tasuv töö. Kahjuks ei mäleta ma enam täpselt, mida tähtsad EKRE mehed(!) selle peale vastasid, igatahes täiesti maha ideed ei laidetud ega ka liigselt takka ei kiidetud: vist meenus, et pool valijaskonnast on veel siiski naised. Küll aga tekitas mõte elevust publiku seas, arutleti kaasa ja leiti, et voh, see on nüüd mõte. Vot taolisest selle härra unelmatemaailmast "Teenijanna lugu" räägibki.