Kahvatu nahk ehk Suvised korduma kippuvad küsimused

1. "Miks sul nii hele nahk on?"
Ma ei tea. Miks sinu nahk aasta jooksul 5473 tooni võrra muutub?

2. "Kas sa kunagi päevitada oled üldse proovinud?" või "Miks sa ei päevita?"
Ei. Varjan end igal võimalusel päikese eest ja suvel liigun ainult öösiti. Tegelikkuses nooremana vast ikka üritasin mingisuguse ühiskondliku surve tõttu, ent kui sain aru, et minu jaoks tähendab päevitamine viieks päevaks punaseks minemist ja seejärel valgeks tagasi, ei näinud enam sellel mõtet. Ainsad päevitusrandid, mida tean, on pigem põletusrandid.

3. "Aga solaariumis ikka lähed ju pruuniks?"
Ma ei tea, ma pole kunagi käinud. Siiski vaevalt, et ma seal järsku pruuniks muutuks. Omaette küsimus on hoopis see, miks ma peaks tahtma pruuniks muutuda, kui mulle pole see loomupärane.

4. "Sa oled nii valge näost. Kas sul on halb?" või "Sa oled nii valge näost. Sul on mingi tuumapohm vä?"
Neil harvadel kordadel kui jätan meikimise vahele, kuulen seda pea alati. See on mu nägu loomulikult, ma ei saa sinna midagi teha. Plusspoolelt - kui mul on päriselt halb, näeb mu nägu ikka sama kehv välja, sest enam valgemaks minna ei saa.

5. "Võrdleme oma käsi! Miks sa ikkagi nii hele oled?" Käsi sirutub küsimust esitades minu oma kõrvale. 
Saan aru: veits kaugemalt ikka ei olnud nii hästi näha, et olen heledama nahaga. Seda, miks mul nii hele nahk on, ma aga endiselt ei tea. Kahtlustan, et tegemist võib olla ehk geenide või muu säärasega. Eriti tore on, kui seda käesirutamist aastast aastasse korrata ja igal suvel kilgata, et appi, kuidas ikka üks nahk saab ikka nii hele olla.

Boonuspunktid kõigile, kes minu raskest konditsioonist hoolimata mu tuju paremaks üritavad teha:
"Ära muretse! Vanasti oli selline nahk kõrge staatuse sümboliks!"
Tegelikult ma ei muretsegi, aga... tänks(?), ma isegi ei tea, mida nüüd peale hakata.