Elust ja olust

Oleme terve perega Tartus tagasi. Kass ei saanudki murul käimist päris selgeks, oleks paari päeva veel vaja läinud. See-eest sain mina aga pea kolm nädalat horisontaalses asendis lakke vahtida ja mitte midagi teha. Suurimaks saavutuseks sai pooleteise raamatu lugemine, üle päeva söögitegemine ja umbes üle päeva saunas käimine. Jee! Korra õnnestus käia loomaaias: näha lemmikilvest ja kitsi paitada. Loomaaia juures oli muidu lemmik, et Tallinn jäi suures osas nägemata, sõitsime sinna ja pärast padavai kohe tagasi.

Ühtlasi mõtlesin, et kuna suur puhkus on nagu läbi saanud ja tegutsemistahe hakkab vaikselt taastuma, võiks oma eluga midagi suurejoonelist ette võtta. Uskuge või ei - lähen autokooli (asendustegevus magistritööle või mis?). Kahetsen juba ette, et raha läheb tuulde, sest vaevalt minusugusele neurootilisuse etalonile lube antakse. Olen mitu aastat seletanud, et minust ei saa iial autojuhti - ma ei oleks selles asjas lihtsalt hea, lähen närvi ja ehmun iga asja peale. Pealegi on linnas elades ju võimalik kasutada ülinormaalset ühistransporti ja loodust säästa jne jne. Niisiis võib hakata tegema panuseid, kui kaua ma vastu pean. Lube on muidugi eriti mõttekas praegu teha, sest meie auto andis mõnda aega tagasi otsad ja uue otsimisega ei viitsi me tegeleda. Aga kes teab, ehk lubade olemasolu motiveeriks.

Kultuurielamuse olen vist ka selleks suveks kätte saanud. Kui ma üldiselt suht vihkan igasugu suviseid muusikaüritusi, sest koos on palju inimesi ja pole kohta istumiseks ega astumiseks, siis sel suvel üllatas mind positiivselt Raadil toimunud pungi ja roki festival. Sõna "festival" tähendab minu jaoks juba mingisugust näotut ja higist massi, mis on kõikjal ees. Raadil aga oli ruumi küllaga, oleksin võinud käed laiali kas või lava ees ringe teha ja see isegi ei tähenda, et lava ees poleks kaasaelajaid olnud. Loomulikult polnud ma ise suur initsiaator, et pean üritusele saama, muidu suren. Maaelust oli aga kopp piisavalt ees ning inimestega mittesuhtlemisest ka, et allusin igasugu provokatsioonidele. Nagu öeldud, siis istumiseks ja astumiseks oli ruumi, kuigi oleksin võinud leppida vaid astumisega, sest sain puugi. Nüüd ootan närviliselt, millal esimesed kõikvõimalike haiguste sümptomid endast märku hakkavad andma. Seni olen tundnud unisust ja veits hiljem unetust, millele omakorda järgnes unisus, söögiisu kasvu, söögiisu langemist veidi pärast söömist, hetkelist valu paremas käes, kui tegin mingi lollaka liigutuse, ja korra valutas pea ka.