Praegu hakkab vaikselt õhtusse saame neljas päev siin tsivilisatsioonist eemal. Käin saunas, magan palju, loen täiega, paitan kassi - ühesõnaga ei tee pmst mitte midagi. Paar päeva tagasi käisin Maximas, see on siiani kõige põnevam väljasõit olnud. Vahelduseks on seesugune kulgemine täitsa talutav. Siiski võiks vist varsti ikka midagi tegema ka hakata. Paar tööasja vajavad veel küll korrastamist, ent no ei suuda end sundida neid faile avama - ja keda ikka kesest suurt suve huvitab.
Ahmisin paari päevaga endasse Margaret Atwoodi romaani "Handmaid's Tale" või siis eestikeelselt "Teenijanna lugu". Ühelt poolt paras ulme ja düstoopia, teisalt aga mõningate viimase aja väljaütlemiste taustal (lastetu naine kui ühiskondlikult kahjulik element ja muu taoline) justkui hüperboolne vaade tulevikku. Riigis, kus teadmatus on õnnistus ning kõike juhib pime usk, jääb naise rolliks olla nähtamatu sünnitusmasin. Kes aga sünnitamisega hakkama ei saa, kuulutatakse avalikult naise rolli mittesobivaks ning ta kaob. Kõrgemast seisusest naistel muidugi veab enam: kui nad lapsi ei saa, siis peavad leppima vaid vastava õitsvas eas naisterahva toomisega majja, kes siis tema eest töö ära teeb. Soovitan raamatut eelkõige EKRE liikmetele ja fännidele, usun, et leiate sealt mitmeidki tõsiseltvõetavaid ideid, kuidas Eesti demograafilist olukorda parandada.
Käisin eelmisel suvel Paide arvamusfestivalil, kus muuhulgas käisin kuulamas, kuidas EKRE liikmed rääkisid perekonna olemusest Eestis, sellest, miks miks meil nii vähe lapsi sünnib ja et korralikus peres peaks olema ikka vähemalt kolm last. Üldjoontes ei olnud jutus midagi uut ning kes vähegi on kursis EKRE maailmavaatega, võib aimata, mida räägiti. Küll aga jäi vestluse lõpus kõlama mõte hoopis publiku seast. Nimelt arvas üks vanem härrasmees, et Eesti on teinud suure karuteene ühiskonnale sellega, et naistele on antud ja antakse jätkuvalt liialt palju haridust. Sõnastus oli tal küll ilmselt veidi vaoshoitum, kahjuks enam ei mäleta täpselt. Põhjendus oli ka loogiline: kui naine veel mõne aasta pärast gümnaasiumi kõrgkoolis õpib, tahab ta edasi juba karjääri teha ja parimad aastad lapse saamiseks ongi möödas. Kui ikka alles kolmekümnendate lõpus üks beebi välja pressida, jääb see ilmselt ka viimaseks. Sellest tulenevalt pakkus härra ka lahkelt lahenduse: naistel ei tohiks nii massiliselt lasta ülikoolis õppida, naised saavad ennast siis palju paremini kodus teostada, kui ole igasugu ahvatlusi, nagu haridus või tasuv töö. Kahjuks ei mäleta ma enam täpselt, mida tähtsad EKRE mehed(!) selle peale vastasid, igatahes täiesti maha ideed ei laidetud ega ka liigselt takka ei kiidetud: vist meenus, et pool valijaskonnast on veel siiski naised. Küll aga tekitas mõte elevust publiku seas, arutleti kaasa ja leiti, et voh, see on nüüd mõte. Vot taolisest selle härra unelmatemaailmast "Teenijanna lugu" räägibki.
No comments:
Post a Comment