Esimene asjalik (not) postitus - miks blogida?

Lisaks sellele, et kirjutan agaralt magistritööd (not), teen igasugu muid põnevaid asju. Täna käisin korra tööl, tulin koju, läksin poodi ja tulin tagasi koju. Seejärel andsin kassile süüa ja tegin endale süüa. Kassile ostsin broilerimaksa, aga ta ei arvanud sellest midagi. Siis pakkusin talle veisehakkliha ja ka sellest ei arvanud ta midagi. Nüüd käib ringi ja ei arva ka minust midagi, sest ma annan talle ainult mingit saasta. Aga muidu ta ei ole pirts, kanakaelu sööb nii mis ragiseb.

Tegelikult aga tahtsin põgusalt jutustada, miks ma nüüd mõtlesin, et oleks tore alustada uue blogiga. Ühelt poolt olen ma selline, kes väga ei viitsi arvamust avaldada. Töögi seisneb selles, et küsin teistelt, siis laidan maha või noogutan kaasa või pakun erinevaid vaatepunkte, mitte aga seda päris oma mõtet. Teisalt, ma kuskil oma peakeses ikka ühtteist mõtlen kah ja teinekord on õudselt kurb, kui ma enam ei mäleta, mida arvasin mingist... asjast. Lisaks tunnen ma, et kirjutamisoskus hakkab kahanema. Paar aastat tagasi pidin koolis igasugu erinevaid tekste tootma ja et taoline sundkirjutamine oli teinekord üsna valuline ja tüütu, siis taastumisele kulus aega. Mingisugune tahe on justkui tagasi tulnud nüüd.

Praegu vastu suve muidugi suurt ei toimu, samad vanad teemad vinduvad juba pikemat aega. Mingid inimesed arvavad, et pool inimkonnast on vaid sünnitusmasinad, mingi osa mõtleb, et vägivald on teatud juhtudel ning teatud inimeste poolt ikka aktsepteeritav; kuskil kaugemal aga mõeldakse hoopis sellele, et peaks hakkama inimesi etniliste tunnuste alusel profileerima. Huvitav, eks ole?